Keeleõpe kui maja ehitamine

Keeletundides saab tihti nalja ning kuna mu õpilased on mind julgustanud igasuguseid väikseid vahejuhtumisi kirja panema, siis mõtlesin mõnda neist ka teiega jagada. Kõige lahedam on järgneva juures see, et õpilased on võitu saanud eksimishirmust ning julgevad ka iseenda üle naerda.  Tervitused endistele inglise keele õpilastele õpetaja Katre poolt!

Õpilane: Kuidas on kaheraudne püss? (Kuna õpilane on jahimees, ei tundunud küsimus üldse imelik)

Õpetaja: Shotgun

Õpilane: Ei, ei! Ma ütlesin kahekordne buss!!

Õppisime tunnis riiete sõnavara, näiteks sokid, lips, põlvikud jne

Õpilane omaette: kikilips…

Õpetaja: nii, kuidas on inglise keeles kikilips?

Õpilane: ei, ma ütlesin Pipi Pikksukk!

Õpilane loeb veebiaadressi: viu viu viu … (www)

Ja lõpp: dot ai ai (.ee)

Õpilane pidi tõlkima one minute bedtime stories: üheminuti voodijutud

Õpilane tõlkis fire exit: tuli on lahkunud

Õpetaja üheksa aastaselt õpilaselt: Mis on thousand?

Õpilane järjest: Kakssada? Miljon? Tuhat? (Lõpuks läks ikka täppi)

Keeleõpe on eriti täiskasvanud inimesele paras väljakutse, sest tihtipeale on viimasest korrast, kui õppimisele keskenduti nii mõnedki aastad möödas. Seega on esmalt vaja harjutada end mõttega, et keelega on vaja tegeleda ning mõista, et selle peale kulub teatud aeg. Õpetaja roll siinkohal on tunnis tekitada võimalikult sõbralik ja mõnus õhkkond, et õpilased julgeks küsida, rääkida ja ka vigu teha, sest, olgem ausad, vigadest õpitakse.

Mulle meeldib mõelda, et keeleõpe on nagu maja ehitamine – kõigepealt on vaja luua tugev vundament ning siis selle peale ülejäänut rajama hakata. Kuigi ilma grammatikata on keeles end raske väljendada, siis ilma sõnavarata on see peaaegu võimatu ja sellepärast ongi sõnavara suur osa tugevast vundamendist, mida kõigepealt ehitama hakatakse.

Katre Kõiv

Inglise keele õpetaja
Õppesekretär